Tallinna loomaaia diretori Mati Kaalu intervjuu Elisa Monticellile e-kirja teel
EM: Kui kaua tiigrid loomaaias elavad?
MK: Eks see ole üsnagi varieeruv, aga igal juhul elavad tiigrid, nagu muudki loomad, tehistingimusis oluliselt kauem kui looduslikes oludes.
EM: Kas tiigrid surevad loomaaias enamasti loomulikku surma? Millised haigused tiigritel on?
MK: Enamasti jah. Eks neil ole võimalikud kõiksugused hädad ja haigused. Nakkushaiguste vastu vaktsineeritakse neid loomaaedades, aga võib ette tulla ka traumasid, kasvajaid, stressi jmt.
EM: Kas mõni tiiger on ka puurist välja pääsenud?
MK: On juhtunud küll ja viimast korda paari aasta eest, kui oli meile värskelt tulnud see isane amuuri tiiger Pootsman, kes kohe leidis üles läbiroostetanud võrgukinnituse.
EM: Kas te ise olete kunagi tiigriga lähemalt kokku puutunud kui lihtsalt loomaaias puuris?
MK: Kui ma käisin 1995. aastal koos mitmete Euroopa muudest loomaaedadest kolleegidega Primorjes, ööbisime telgiga paarisaja meetri kaugusel tiigri murtud hobusest (olime seda töödelnud liitiumkloriidiga ja pidime veenduma, et ta seda sööb) ja kuulsime kuidas ta öösel tuli taas maiustama. Olen sellest toona kirjutanud ka “Horisondis”.
EM: Kuidas edeneb tiigrioru rajamine?
MK: Esialgu ei edene kuidagi, sest on ainult koht ja ideed, aga edasi minekuks vajaksime rahastust. Selleks otsime võimalusi, aga esimene prioriteet on hetkel küll jääkarude tänapäevane ekspositsioon, mille projekt on valmis.
EM: Mida iga inimene saab teha tiigrite kaitsmiseks?
Esimene asi, mida igaüks saab teha on levitada võimalikult palju infot nende probleemidest ja olukorrast, mis tilkhaaval muudab inimeste suhtumist neisse. Võimalus on mitte osta (turistina või mustalt turult) tiigritest tehtud hiina rahvameditsiini „ravimeid“ jmt. Samuti saab teha annetusi nende kaitseks tehtava töö toetuseks. Võimalikult tihe loomaaias käimine annab piletituluna loomaaedadele paremad võimalused muuhulgas ka liigikaitseliste probleemidega tegelemiseks.
MK: Eks see ole üsnagi varieeruv, aga igal juhul elavad tiigrid, nagu muudki loomad, tehistingimusis oluliselt kauem kui looduslikes oludes.
EM: Kas tiigrid surevad loomaaias enamasti loomulikku surma? Millised haigused tiigritel on?
MK: Enamasti jah. Eks neil ole võimalikud kõiksugused hädad ja haigused. Nakkushaiguste vastu vaktsineeritakse neid loomaaedades, aga võib ette tulla ka traumasid, kasvajaid, stressi jmt.
EM: Kas mõni tiiger on ka puurist välja pääsenud?
MK: On juhtunud küll ja viimast korda paari aasta eest, kui oli meile värskelt tulnud see isane amuuri tiiger Pootsman, kes kohe leidis üles läbiroostetanud võrgukinnituse.
EM: Kas te ise olete kunagi tiigriga lähemalt kokku puutunud kui lihtsalt loomaaias puuris?
MK: Kui ma käisin 1995. aastal koos mitmete Euroopa muudest loomaaedadest kolleegidega Primorjes, ööbisime telgiga paarisaja meetri kaugusel tiigri murtud hobusest (olime seda töödelnud liitiumkloriidiga ja pidime veenduma, et ta seda sööb) ja kuulsime kuidas ta öösel tuli taas maiustama. Olen sellest toona kirjutanud ka “Horisondis”.
EM: Kuidas edeneb tiigrioru rajamine?
MK: Esialgu ei edene kuidagi, sest on ainult koht ja ideed, aga edasi minekuks vajaksime rahastust. Selleks otsime võimalusi, aga esimene prioriteet on hetkel küll jääkarude tänapäevane ekspositsioon, mille projekt on valmis.
EM: Mida iga inimene saab teha tiigrite kaitsmiseks?
Esimene asi, mida igaüks saab teha on levitada võimalikult palju infot nende probleemidest ja olukorrast, mis tilkhaaval muudab inimeste suhtumist neisse. Võimalus on mitte osta (turistina või mustalt turult) tiigritest tehtud hiina rahvameditsiini „ravimeid“ jmt. Samuti saab teha annetusi nende kaitseks tehtava töö toetuseks. Võimalikult tihe loomaaias käimine annab piletituluna loomaaedadele paremad võimalused muuhulgas ka liigikaitseliste probleemidega tegelemiseks.
Tallinna loomaaia zoo-osakonna juhataja Anne Saluneeme suuline intervjuu Elisa Monticellile 14. jaanuaril 2015
EM: Kuidas näeb välja tiigri päev?
AS: Kõik päevad ei ole kunagi ühesugused. Hommiku poole tiigrid meil magavad. Olenevalt sellest, kas nad on ainult välispuuris või saavad ka majasse sisse, tulevad nad mingil ajal hommikul välja majast või pesakastist. Siis nad uudistavad, kui töötajad hakkavad rohkem ringi käima, et mida keegi teeb. Kui nad on mõned tunnid väljas olnud, siis tulevad toidud. Söömaaeg on majas sees ja siis neid liikumas näha ei ole. Peale söömaaega nemad puhkavad, nagu kassid ikka, mitte ei käi ringi. Õhtune aeg meeldib neile kõige rohkem, just hommikul ja õhtul. Kuna nad on metsloomad, siis päev on rohkem magamiseks ja söömiseks.
EM: Kuidas Tallinna loomaaia tiigrid käituvad? Nende iseloomustus.
AS: Nii nagu igal inimesel on oma iseloom, nii on ka loomal. Looma iseloom sõltub muidugi loomast endast, aga sõltub ka sellest, kuidas loom on sünnist saati kasvanud. Meil on näiteks praegu kaks tiigrit. Isasloom on noor, emasloom on meil vana. Kui emasloom toodi Kaunase loomaaias, siis ta oli väga rahulik inimestega. Paistis, et temaga oli seal mingil määral tegeletud, temaga mängitud, nii et ta oli väga hea iseloomuga Piiga. Tema õige nimi on Speiga. Aga Pootsman toodi Moskvast. Ta oli sündinud väljaspool Moskvat taastuskeskuses, kus haruldasi loomi paljundatakse. Seal külastajad ei käi ja inimeste ringkond on väga väike. Ta oli emaga kasvanud, inimesi väga vähe näinud. Kui ta meile toodi, oli ta päris metsaline. Kui puurist mööda läksid, siis ta ründas ja hüppas. Ükskord tegi isegi pahandust, tuli öösel välja, lõhkus võrgu alt äärest ära. See kestis kaks kuud, kolmandal kuul ta hakkas harjuma.
Meie, kes me oleme kaua loomaias olnud – mina olen siin olnud 50 aastat – meid ei häiri ju see, et loom on tige. Loomale peab oskama läheneda. See, miks nad on tigedad, on hirm. Kui sind on juba kasti pandud, veetud ja toodud, siis loom pelgab seda. Hirm ongi see, et parem vahend on rünnak.
Kuskil kolmandal kuul, kui puurid said ringi tehtud, siis sai ta välja lastud. Kui sa käid sealt mööda, sa räägid loomaga, aga sa ei lähe talle algul kohe ligi võre juurde. Lollitad ja mängid pool seljaga ja külitsi, puristad. Tiigritel on oma keel. Kui me nendaga suhtleme, siis me suhtleme nende keeles. Iga päev lähed mööda ja räägid, aga ma ei tohi ennast peale suruda talle. Ma pean aru saama, kui loom tahab ise natukene huvi tunda. Siis hakkad juba lähemale minema, kas liha andma või lased nuusutada. Omainimesed saavad natuke krats-krats ka teha. See kõik tuleb ajaga ja praegu võib öelda, et Pootsman on üks väga armas ja tore loom paljudele inimestele. Ta on ära harjunud. Kui toodaks meile noor emane, siis oleks sellevõrra parem. Üksik loom, kui teda emasega kokku ei pane, siis lähevad nad jooksu ajal tahestahtmatult närvi. Nii et igaühel on oma iseloom ja igaühele tuleb osata omamoodi läheneda.
EM: Mul oli tekkis segadus Speiga poegadega.
AS: Võib, et tal ei olnud piima. Oma käitumiseks ta oleks hea ema olnud, aga ju tal polnud piima ja pojad hukkusid. Kui olid kolmikud, siis üks oli kohe surnud, kaks olid elus, võtsime need kohe talt ära, sest oli näha, et seal midagi välja ei tule. Need pojad olid alakaalulised. Tiigripoeg peaks olema 800 gr kuni kilo, aga need olid väikesed. Neid sai kunstlikult kasvatatud. Üks jäi elama. Brita elas meil 11 aastat. See on tiigri kohta täitsa palju, rõõmustas inimesi. Pärast seda oli Speigal veel poegi, aga koordinaator tegi meile selgeks, et kunstlikult paljundatud loomi ei taheta. Pole mõtet hakata loomi kunstlikult toitma. Ühte poega me veel toitsime. See sai titetoas üles kasvatud. Banga oli tema nimi. Tema läks Klaipeda eraloomaaeda.
EM: Kes oli nende isa?
AS: Bronto. Bronto suri ära. Tal olid suured terviseprobleemid. Tema läks enne õiget aega ja peale teda toodi Pootsman. Bronto toodi ka Moskva loomaaiast, mitte keskusest. Kui ta tuli, oli tema ka täitsa metsaline, ära üldse mööda mine, ei saanud koristada ega midagi. Aga nii kui emase Piigaga sai jooksu ajal kokku lasted – nad olid siis poolteist kaks aastat vanad – siis pärast ka paremat looma ei teadnuki üldse.
EM: Kui lähedalt Teie võite tiigritega tegeleda?
AS: Me peame aru andma, et ükskõik kui hea see loom võib meile tunduda, ta on kiskja ja ta võib sulle haiget teha. Ma võin teda kraatsida, võrgu tagant musi anda, tiigri musi on hea soolane, aga ma tean, et võrevahe on selline, et tema käpp sealt läbi ei tule. Tal on lai nina, lai käpp. Sa pead täpselt teadma, kui palju sulle on lubatud. Inimene peab iga reaktsiooni ette taipama, mida sa võid teha ja kuidas sa midagi annad. Võre tagant võib suhtliselt ligidale minna ja temaga tegutseda. Aga peab olema see kogemus. Kui lihagi anda, peab teadma, et ta su sõrmi kätte ei saa. Kui krats-krats teeme, siis ei tohi olla nööpe ja selliseid asju, mis võiksid võrgu taha kinni jääda. Need on kõik sellised elementaarsed asjad, mida õpid töö käigus.
EM: Nii et puuri sisse ei saa minna?
AS: Ei. Isegi Britaga, kelle juures sai üle aasta käidud ja lasin ta maja peale jalutama. Looma füüsiline jõud on suurem kui inimese oma. Ta tahab mängida. Kui ta hüüab sulle õla peale, sa ei ole võimeline jalul seisma. Kuidas sa kukud, mismoodi… Loomale võib see nalja teha, ta võib sind rabada, haiget teha, veriseks teha. Sa pead seda alati ennetama ja teadma. Sa pead alati olema kiskja poole näoga. Sa pead igat liigutust teadma, mida ta tahab teha. Nad võivad hakata vigurdama. Kuna nende füüsiline jõud on nii suur, siis sa pead ennetama ja arvestama.
EM: Mis on talitajate ülesanded? Kas nad annavad ainult süüa või nad ka harivad neid ja õpetavad neid välja?
AS: Kiskjatele meil mingit õpetust ei ole. Talitaja töö on loomade hooldamine, loomade söötmine, puuride puhastamine, loomade jälgimine. Kui on vaja loomi kokku lasta, siis nad võivad kiskuma minna, siis on oluline jälgimine. Kui on terviseprobleemid, siis rohtude andmine. Väiksemate loomade puhul ka loomade püüdmine. Põhiasi ongi loomade hooldamine.
Meil ei ole eraldi dressuuri. Dressuur puudutab meil ainult elevante. Aga ka nendega on meil kaitstud kontakti meetod – inimesed ei käi nende juures, vaid suhtevad läbi võre. Aga kui arvestada, et lont läheb läbi võre, siis see on juba oht. Muidugi, kui on titetoa lapsed, maast madalast hakkame kasvatama, siis enamus neist jäävad headeks. Aga ka see on vaid teatud ajani. Looma ema kasvatab oma poegi normaalselt. Inimene ei oska normaalselt kasvatada. Me ei taha haiget teha. Aga kiskjate puhul on nii, et kui poeg muutub nahaalseks, siis nad suruvad ta jõuga maha. Ta paneb oma poja paika. Sa tead, et sa pead oma vanemat austama. Kui mul oli lõvipoeg, pooleteiseaastane, siis ta näksas mind kõvasti kintsust või kuskilt. Ma ei hakanud teda ju peksa, hammustasin siis ise teda ninast või kõrvast. See pani väga hästi paika. Sellest jääbki puudu, et inimene ei suuda looma kasvatada nii, nagu tema ema. Me ei ole ööpäev läbi looma juures. Loom teeb meiega mida tema tahab, mitte meie ei tee temaga, mida meie tahame.
EM: Mida tiigrid söövad?
AS: Meil tuleb köögilaost liha. Elanikkonnalt ostetakse veiseliha. Vanasti me andsime ka hobuseliha, aga kuna nüüd on rohkem traktoreid, siis hobust on väga haruharva. Kuna meil on palju sõralisi ja sõraliste karjad on suured ja sinna jäävad ebasoovitavad loomad sisse, siis tuleb neid ka välja prakeerida. Siis anname kitsi või lambaid, kodukitsi. Muud nad praegu ei saa. Kui on näljapäevad, siis antakse suvel rohtu ja talvel heina. Kõik kiskjad puhastavad oma magu. Kuna neil on kare keel ja nad lakuvad ennast, siis söövad nad karvu sisse. Kontidest jäävad kõõlused. Selleks ongi vaja anda rohtu või talvel heina. Ta sööb portsu sisse, see keerab kõhus ringi ja siis nad öögivad selle välja. Siis ta teeb oma mao sellega puhtaks.
EM: Milline on tiigri elamine siin? Rääkisite enne kahest puurist, sisemisest ja välimisest.
AS: Meil on praegu ainult amuuri tiigrid, nemad külma ei karda ja nad võiksid olla kogu aeg väljas. Aga kuna külmade kiskjate maja on tehtud mitmet eri liiki loomade pidamiseks, siis on siseruumid ka olemas. Neil on luuk lahti ja nad saavad käia kas sisse või välja. Teatud ajal, kui on normaalsed ilmad, on nad ainult väljas. Aga kuna kliima on väga vesine ja märg, siis on antud võimalus ka sees käia. Seal on ka vesi, mis ei külma ära. Seal saavad juua. Suvel on väike bassein. Neile meeldib basseinis sulistada, jahutada ennast. Osa välispuurist on tehtud liiva ja rohumättaga. Aga kui arvestada, et puurid on siiski suhteliselt väikesed ja loom on suur ja nad pissivad sinna peale, siis mingit head muru või rohumaad sealt ei tule. See territoorium on lihtsalt liiga väike. Nad tahavad närida ja kraapida. Kui Pootsman pissib, siis nad tagumiste jalgadega kraabivad vastu maad ja tõmbavad rohu üles. Mõlemal loomal on nii sise- kui välisruumid. Välisruumis on pesakastid. Kui luugid on kinni, siis kui loomad on väljas ja neil on vaja minna varju, inimeste eest ära, siis nad saavad minna pesakasti.
EM: Aga kaks tiigrit omavahel kokku ei puutu?
AS: Ei puutu, kuna ematiiger on vana, 17-aastane, siis temalt enam järglastelootust ei ole. Tal ei ole tervis enam väga korras, sest öeldakse, et 20-aastaseks tiigrid elavad. Selllel lihtsalt ei oleks enam mõtet. Eks nad läbi võre ja pragude tunnevad ja kuulevad, aga sellega see piirdub. Me ise loodame, et ehk ikka tuuakse emasloom. Iseenesest on Pootsman heade geenidega. Pootsmani mõlemad vanemad on loodusest pärit.
EM: Kas ta on siis F1?
AS: Ma ei oska praegu öelda. Koordinaator koostab igal aastal suguregistreid ja Poostman kuulub paaritusplaani. Ta on üks esiotsas olevatest isastest.
EM: Kas on mingeid plaane, et teha tiigrite puurid suuremaks?
AS: Juba 13 aastat tagasi tehti plaan, et teha uued puurid veelinnutiikide juurde, kus praegu on kiiged ja batuudid. Aga kuna ehitus on kallis, ei leitud sponsoreerijat, kes oleks aidanud rahaliselt. Plats on, visioon on, mida seal näha tahetakse, aga mida pole, on raha. Kõik seisab raha taga. Enamus loomaaia loomadest on saanud uued ehitused. Kui me vanast loomaaiast siia tulime, siis oleks 2012. aastaks pidanud olema juba kõik uued rajatised. Me oleme raha puuduse tõttu nii palju maha jäänud. Praegu on polaarium, Euraasia ala kiskjatel ja tiigrid tegemata.
EM: Kas on plaan tuua veel mingeid tiigreid?
AS: Ei. Vanas loomaaias olid meil sumatra ja bengali tiigrid, kes tahavad sooja, sja meil ei ole selliseid maju, kus oleks niipalju ruumi. Kuna meie kliima on niiske ja jahe, siis meil tasub hoida külma loomi, muidu inimesed ei näe neid.
EM: Kas tiigrid haigestuvad ja kuidas te neid ravite?
AS: Kõik loomad on vahel haiged nagu inimesedki. Kui nad tuuakse või meil sünnivad, siis nad vaktsineeritakse. Igal aastal arstid vaktsineerivad neid enteriidi, katku ja marutaudi vastu. Arstidel on lendpüstoleid, millega suuri loomi vaktsineeritakse. See on igal aastal. Väiksemaid loomi võtame võrgu sisse ja siis saab käsitsi süstida.
Aga kui loom on haige, ega siis palju võimalusi ei ole. Meil ei ole fikseerimispuuri ja suurt looma on sinna raske saada. Oleneb ka, mis haigusega on tegemist. Kui on midagi seedimisega või külmetus, siis on rohud, mida saab lihaga anda. Tablette on hea anda. Teed paraja suutäie lihalõike, teed sinna tasku ja paned tableti sisse. Kui loom keeldub söömast, siis on süstid, mida saab lendsüstlaga teha, antibiootikumid.
Loomadel on vahel ka siseparasiidi. Need rohud on ka head maitsetud, neid on lihtne anda. Oleneb kas loomal on neid olnud, siis kas lihtsalt tehakse profülaktikat, või kellel on, siis tehakse tihedamalt neid kuure. Kui on suuremad ja tõsisemad asjad, siis pannakse loomad narkoosi alla. Paneme looma tudile, siis saab verd võtta ja analüüse teha ja süste. Nii nagu inimestel on erinevad haigused, on ka loomadel haigused: vähid, seedeprobleemid.
EM: Kas tahate ise veel midagi lisada?
AS: Loomad on kõik toredad. Mina olen algusest peale kiskjatega tegemist teinud.
Sulle peavad loomad meeldima, sa pead tahtma looma heaks midagi teha. Meile just toodi kuuski ja nulgusid, siis viisin kiskjatele dekoratsiooniks puuridesse, et nad saaksid närida ja tähistada ja midagi teha. Loomaga suhtlemine annab niivõrd palju. Ei olegi tähtis, et sa pead ta endale kaissu saama. Juba teadmine, et loom sind tunned, teab, jälgib, see annab juba palju hingele, tahtmise tema jaoks midagi ära teha.
Tiigrid on üldse toredad. Kui pojad sünnivad ja ema on rahulik, siis kaks-kolm nädalat me neid ei näpi. Aga siis saab hakata juba katsuma ja nad on nii nunnud. Kuni kaks kuud, siis hakkavad nad juba hambaid näitama. Soov, et saada paarilisi, neid paljundana, loomade ärasaatmine – see on protsess sünnist surmani, millele sa kaasa elad. Loomad on tänuväärt asjad.
Legend räägib, et kui jahimees leiab metsas tiigri vurrukarva, siis tuleb see üles võtta, sest see pidi õnne tooma. Ega see ei ole naljaga öeldud, et kus sa seda tiigrikarva ikka leiad. Kõik koerad ja kaslased vahetavad vurrukarvu. Talitajad tihti leiavad puurist tiigri vurrukarva. Minul on kogu aeg rahakoti vahel tiigri vurrukarv.
Loomad kogu päeva väljas ei ole. Inimesed vahel pahandavad, et ei näe, aga tuleb käia erinevatel aegadel. Loomad ei taha lõõskava päikese käes olla. Et saada teada, millised tema elurütmid on. Need, kes on loomasõprade seltsi liikmed, teavad, millal käia, kas hommikupoole või õhtupoole.
AS: Kõik päevad ei ole kunagi ühesugused. Hommiku poole tiigrid meil magavad. Olenevalt sellest, kas nad on ainult välispuuris või saavad ka majasse sisse, tulevad nad mingil ajal hommikul välja majast või pesakastist. Siis nad uudistavad, kui töötajad hakkavad rohkem ringi käima, et mida keegi teeb. Kui nad on mõned tunnid väljas olnud, siis tulevad toidud. Söömaaeg on majas sees ja siis neid liikumas näha ei ole. Peale söömaaega nemad puhkavad, nagu kassid ikka, mitte ei käi ringi. Õhtune aeg meeldib neile kõige rohkem, just hommikul ja õhtul. Kuna nad on metsloomad, siis päev on rohkem magamiseks ja söömiseks.
EM: Kuidas Tallinna loomaaia tiigrid käituvad? Nende iseloomustus.
AS: Nii nagu igal inimesel on oma iseloom, nii on ka loomal. Looma iseloom sõltub muidugi loomast endast, aga sõltub ka sellest, kuidas loom on sünnist saati kasvanud. Meil on näiteks praegu kaks tiigrit. Isasloom on noor, emasloom on meil vana. Kui emasloom toodi Kaunase loomaaias, siis ta oli väga rahulik inimestega. Paistis, et temaga oli seal mingil määral tegeletud, temaga mängitud, nii et ta oli väga hea iseloomuga Piiga. Tema õige nimi on Speiga. Aga Pootsman toodi Moskvast. Ta oli sündinud väljaspool Moskvat taastuskeskuses, kus haruldasi loomi paljundatakse. Seal külastajad ei käi ja inimeste ringkond on väga väike. Ta oli emaga kasvanud, inimesi väga vähe näinud. Kui ta meile toodi, oli ta päris metsaline. Kui puurist mööda läksid, siis ta ründas ja hüppas. Ükskord tegi isegi pahandust, tuli öösel välja, lõhkus võrgu alt äärest ära. See kestis kaks kuud, kolmandal kuul ta hakkas harjuma.
Meie, kes me oleme kaua loomaias olnud – mina olen siin olnud 50 aastat – meid ei häiri ju see, et loom on tige. Loomale peab oskama läheneda. See, miks nad on tigedad, on hirm. Kui sind on juba kasti pandud, veetud ja toodud, siis loom pelgab seda. Hirm ongi see, et parem vahend on rünnak.
Kuskil kolmandal kuul, kui puurid said ringi tehtud, siis sai ta välja lastud. Kui sa käid sealt mööda, sa räägid loomaga, aga sa ei lähe talle algul kohe ligi võre juurde. Lollitad ja mängid pool seljaga ja külitsi, puristad. Tiigritel on oma keel. Kui me nendaga suhtleme, siis me suhtleme nende keeles. Iga päev lähed mööda ja räägid, aga ma ei tohi ennast peale suruda talle. Ma pean aru saama, kui loom tahab ise natukene huvi tunda. Siis hakkad juba lähemale minema, kas liha andma või lased nuusutada. Omainimesed saavad natuke krats-krats ka teha. See kõik tuleb ajaga ja praegu võib öelda, et Pootsman on üks väga armas ja tore loom paljudele inimestele. Ta on ära harjunud. Kui toodaks meile noor emane, siis oleks sellevõrra parem. Üksik loom, kui teda emasega kokku ei pane, siis lähevad nad jooksu ajal tahestahtmatult närvi. Nii et igaühel on oma iseloom ja igaühele tuleb osata omamoodi läheneda.
EM: Mul oli tekkis segadus Speiga poegadega.
AS: Võib, et tal ei olnud piima. Oma käitumiseks ta oleks hea ema olnud, aga ju tal polnud piima ja pojad hukkusid. Kui olid kolmikud, siis üks oli kohe surnud, kaks olid elus, võtsime need kohe talt ära, sest oli näha, et seal midagi välja ei tule. Need pojad olid alakaalulised. Tiigripoeg peaks olema 800 gr kuni kilo, aga need olid väikesed. Neid sai kunstlikult kasvatatud. Üks jäi elama. Brita elas meil 11 aastat. See on tiigri kohta täitsa palju, rõõmustas inimesi. Pärast seda oli Speigal veel poegi, aga koordinaator tegi meile selgeks, et kunstlikult paljundatud loomi ei taheta. Pole mõtet hakata loomi kunstlikult toitma. Ühte poega me veel toitsime. See sai titetoas üles kasvatud. Banga oli tema nimi. Tema läks Klaipeda eraloomaaeda.
EM: Kes oli nende isa?
AS: Bronto. Bronto suri ära. Tal olid suured terviseprobleemid. Tema läks enne õiget aega ja peale teda toodi Pootsman. Bronto toodi ka Moskva loomaaiast, mitte keskusest. Kui ta tuli, oli tema ka täitsa metsaline, ära üldse mööda mine, ei saanud koristada ega midagi. Aga nii kui emase Piigaga sai jooksu ajal kokku lasted – nad olid siis poolteist kaks aastat vanad – siis pärast ka paremat looma ei teadnuki üldse.
EM: Kui lähedalt Teie võite tiigritega tegeleda?
AS: Me peame aru andma, et ükskõik kui hea see loom võib meile tunduda, ta on kiskja ja ta võib sulle haiget teha. Ma võin teda kraatsida, võrgu tagant musi anda, tiigri musi on hea soolane, aga ma tean, et võrevahe on selline, et tema käpp sealt läbi ei tule. Tal on lai nina, lai käpp. Sa pead täpselt teadma, kui palju sulle on lubatud. Inimene peab iga reaktsiooni ette taipama, mida sa võid teha ja kuidas sa midagi annad. Võre tagant võib suhtliselt ligidale minna ja temaga tegutseda. Aga peab olema see kogemus. Kui lihagi anda, peab teadma, et ta su sõrmi kätte ei saa. Kui krats-krats teeme, siis ei tohi olla nööpe ja selliseid asju, mis võiksid võrgu taha kinni jääda. Need on kõik sellised elementaarsed asjad, mida õpid töö käigus.
EM: Nii et puuri sisse ei saa minna?
AS: Ei. Isegi Britaga, kelle juures sai üle aasta käidud ja lasin ta maja peale jalutama. Looma füüsiline jõud on suurem kui inimese oma. Ta tahab mängida. Kui ta hüüab sulle õla peale, sa ei ole võimeline jalul seisma. Kuidas sa kukud, mismoodi… Loomale võib see nalja teha, ta võib sind rabada, haiget teha, veriseks teha. Sa pead seda alati ennetama ja teadma. Sa pead alati olema kiskja poole näoga. Sa pead igat liigutust teadma, mida ta tahab teha. Nad võivad hakata vigurdama. Kuna nende füüsiline jõud on nii suur, siis sa pead ennetama ja arvestama.
EM: Mis on talitajate ülesanded? Kas nad annavad ainult süüa või nad ka harivad neid ja õpetavad neid välja?
AS: Kiskjatele meil mingit õpetust ei ole. Talitaja töö on loomade hooldamine, loomade söötmine, puuride puhastamine, loomade jälgimine. Kui on vaja loomi kokku lasta, siis nad võivad kiskuma minna, siis on oluline jälgimine. Kui on terviseprobleemid, siis rohtude andmine. Väiksemate loomade puhul ka loomade püüdmine. Põhiasi ongi loomade hooldamine.
Meil ei ole eraldi dressuuri. Dressuur puudutab meil ainult elevante. Aga ka nendega on meil kaitstud kontakti meetod – inimesed ei käi nende juures, vaid suhtevad läbi võre. Aga kui arvestada, et lont läheb läbi võre, siis see on juba oht. Muidugi, kui on titetoa lapsed, maast madalast hakkame kasvatama, siis enamus neist jäävad headeks. Aga ka see on vaid teatud ajani. Looma ema kasvatab oma poegi normaalselt. Inimene ei oska normaalselt kasvatada. Me ei taha haiget teha. Aga kiskjate puhul on nii, et kui poeg muutub nahaalseks, siis nad suruvad ta jõuga maha. Ta paneb oma poja paika. Sa tead, et sa pead oma vanemat austama. Kui mul oli lõvipoeg, pooleteiseaastane, siis ta näksas mind kõvasti kintsust või kuskilt. Ma ei hakanud teda ju peksa, hammustasin siis ise teda ninast või kõrvast. See pani väga hästi paika. Sellest jääbki puudu, et inimene ei suuda looma kasvatada nii, nagu tema ema. Me ei ole ööpäev läbi looma juures. Loom teeb meiega mida tema tahab, mitte meie ei tee temaga, mida meie tahame.
EM: Mida tiigrid söövad?
AS: Meil tuleb köögilaost liha. Elanikkonnalt ostetakse veiseliha. Vanasti me andsime ka hobuseliha, aga kuna nüüd on rohkem traktoreid, siis hobust on väga haruharva. Kuna meil on palju sõralisi ja sõraliste karjad on suured ja sinna jäävad ebasoovitavad loomad sisse, siis tuleb neid ka välja prakeerida. Siis anname kitsi või lambaid, kodukitsi. Muud nad praegu ei saa. Kui on näljapäevad, siis antakse suvel rohtu ja talvel heina. Kõik kiskjad puhastavad oma magu. Kuna neil on kare keel ja nad lakuvad ennast, siis söövad nad karvu sisse. Kontidest jäävad kõõlused. Selleks ongi vaja anda rohtu või talvel heina. Ta sööb portsu sisse, see keerab kõhus ringi ja siis nad öögivad selle välja. Siis ta teeb oma mao sellega puhtaks.
EM: Milline on tiigri elamine siin? Rääkisite enne kahest puurist, sisemisest ja välimisest.
AS: Meil on praegu ainult amuuri tiigrid, nemad külma ei karda ja nad võiksid olla kogu aeg väljas. Aga kuna külmade kiskjate maja on tehtud mitmet eri liiki loomade pidamiseks, siis on siseruumid ka olemas. Neil on luuk lahti ja nad saavad käia kas sisse või välja. Teatud ajal, kui on normaalsed ilmad, on nad ainult väljas. Aga kuna kliima on väga vesine ja märg, siis on antud võimalus ka sees käia. Seal on ka vesi, mis ei külma ära. Seal saavad juua. Suvel on väike bassein. Neile meeldib basseinis sulistada, jahutada ennast. Osa välispuurist on tehtud liiva ja rohumättaga. Aga kui arvestada, et puurid on siiski suhteliselt väikesed ja loom on suur ja nad pissivad sinna peale, siis mingit head muru või rohumaad sealt ei tule. See territoorium on lihtsalt liiga väike. Nad tahavad närida ja kraapida. Kui Pootsman pissib, siis nad tagumiste jalgadega kraabivad vastu maad ja tõmbavad rohu üles. Mõlemal loomal on nii sise- kui välisruumid. Välisruumis on pesakastid. Kui luugid on kinni, siis kui loomad on väljas ja neil on vaja minna varju, inimeste eest ära, siis nad saavad minna pesakasti.
EM: Aga kaks tiigrit omavahel kokku ei puutu?
AS: Ei puutu, kuna ematiiger on vana, 17-aastane, siis temalt enam järglastelootust ei ole. Tal ei ole tervis enam väga korras, sest öeldakse, et 20-aastaseks tiigrid elavad. Selllel lihtsalt ei oleks enam mõtet. Eks nad läbi võre ja pragude tunnevad ja kuulevad, aga sellega see piirdub. Me ise loodame, et ehk ikka tuuakse emasloom. Iseenesest on Pootsman heade geenidega. Pootsmani mõlemad vanemad on loodusest pärit.
EM: Kas ta on siis F1?
AS: Ma ei oska praegu öelda. Koordinaator koostab igal aastal suguregistreid ja Poostman kuulub paaritusplaani. Ta on üks esiotsas olevatest isastest.
EM: Kas on mingeid plaane, et teha tiigrite puurid suuremaks?
AS: Juba 13 aastat tagasi tehti plaan, et teha uued puurid veelinnutiikide juurde, kus praegu on kiiged ja batuudid. Aga kuna ehitus on kallis, ei leitud sponsoreerijat, kes oleks aidanud rahaliselt. Plats on, visioon on, mida seal näha tahetakse, aga mida pole, on raha. Kõik seisab raha taga. Enamus loomaaia loomadest on saanud uued ehitused. Kui me vanast loomaaiast siia tulime, siis oleks 2012. aastaks pidanud olema juba kõik uued rajatised. Me oleme raha puuduse tõttu nii palju maha jäänud. Praegu on polaarium, Euraasia ala kiskjatel ja tiigrid tegemata.
EM: Kas on plaan tuua veel mingeid tiigreid?
AS: Ei. Vanas loomaaias olid meil sumatra ja bengali tiigrid, kes tahavad sooja, sja meil ei ole selliseid maju, kus oleks niipalju ruumi. Kuna meie kliima on niiske ja jahe, siis meil tasub hoida külma loomi, muidu inimesed ei näe neid.
EM: Kas tiigrid haigestuvad ja kuidas te neid ravite?
AS: Kõik loomad on vahel haiged nagu inimesedki. Kui nad tuuakse või meil sünnivad, siis nad vaktsineeritakse. Igal aastal arstid vaktsineerivad neid enteriidi, katku ja marutaudi vastu. Arstidel on lendpüstoleid, millega suuri loomi vaktsineeritakse. See on igal aastal. Väiksemaid loomi võtame võrgu sisse ja siis saab käsitsi süstida.
Aga kui loom on haige, ega siis palju võimalusi ei ole. Meil ei ole fikseerimispuuri ja suurt looma on sinna raske saada. Oleneb ka, mis haigusega on tegemist. Kui on midagi seedimisega või külmetus, siis on rohud, mida saab lihaga anda. Tablette on hea anda. Teed paraja suutäie lihalõike, teed sinna tasku ja paned tableti sisse. Kui loom keeldub söömast, siis on süstid, mida saab lendsüstlaga teha, antibiootikumid.
Loomadel on vahel ka siseparasiidi. Need rohud on ka head maitsetud, neid on lihtne anda. Oleneb kas loomal on neid olnud, siis kas lihtsalt tehakse profülaktikat, või kellel on, siis tehakse tihedamalt neid kuure. Kui on suuremad ja tõsisemad asjad, siis pannakse loomad narkoosi alla. Paneme looma tudile, siis saab verd võtta ja analüüse teha ja süste. Nii nagu inimestel on erinevad haigused, on ka loomadel haigused: vähid, seedeprobleemid.
EM: Kas tahate ise veel midagi lisada?
AS: Loomad on kõik toredad. Mina olen algusest peale kiskjatega tegemist teinud.
Sulle peavad loomad meeldima, sa pead tahtma looma heaks midagi teha. Meile just toodi kuuski ja nulgusid, siis viisin kiskjatele dekoratsiooniks puuridesse, et nad saaksid närida ja tähistada ja midagi teha. Loomaga suhtlemine annab niivõrd palju. Ei olegi tähtis, et sa pead ta endale kaissu saama. Juba teadmine, et loom sind tunned, teab, jälgib, see annab juba palju hingele, tahtmise tema jaoks midagi ära teha.
Tiigrid on üldse toredad. Kui pojad sünnivad ja ema on rahulik, siis kaks-kolm nädalat me neid ei näpi. Aga siis saab hakata juba katsuma ja nad on nii nunnud. Kuni kaks kuud, siis hakkavad nad juba hambaid näitama. Soov, et saada paarilisi, neid paljundana, loomade ärasaatmine – see on protsess sünnist surmani, millele sa kaasa elad. Loomad on tänuväärt asjad.
Legend räägib, et kui jahimees leiab metsas tiigri vurrukarva, siis tuleb see üles võtta, sest see pidi õnne tooma. Ega see ei ole naljaga öeldud, et kus sa seda tiigrikarva ikka leiad. Kõik koerad ja kaslased vahetavad vurrukarvu. Talitajad tihti leiavad puurist tiigri vurrukarva. Minul on kogu aeg rahakoti vahel tiigri vurrukarv.
Loomad kogu päeva väljas ei ole. Inimesed vahel pahandavad, et ei näe, aga tuleb käia erinevatel aegadel. Loomad ei taha lõõskava päikese käes olla. Et saada teada, millised tema elurütmid on. Need, kes on loomasõprade seltsi liikmed, teavad, millal käia, kas hommikupoole või õhtupoole.